Autor: Triin Tabur • 3. november 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Õe ülesanne sõjakoldes on ellu jääda
"Kõige raskem hetk oli see, kui ma oma
teisel missioonil nägin pealt, kuidas kaks meie kaitseväelast surma said. See
juhtus lõunase puhkepausi ajal. Oli raketirünnak. Mina istusin ehk viis meetrit
eemal soomustatud autos," meenutab õde Ülle Pomerants hirmsaimat läbielamist
Afganistanis.
Muidu teatab kohe oma viiendaks pooleaastaseks missiooniks Afganistani jääv Ülle, et ainus asi, mille ees ta hirmu tunneb, on külm ilm, kirjutas Õhtuleht.
Oma esimesele missioonile 2006. aastal sattus Ülle Pomerants nii, et pidi tegema demineerijatele meditsiinialast ettevalmistust. "Kuna ma päris täpselt ei teadnud, mida peab õpetama, ütlesin oma väeosa ülemale, et pean missioonil ära käima – siis ma tean, millest rääkida."
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!