Autor: Triin Tabur • 27. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastal 2001 sooritas avaldaja 49-aastane poeg vanglas enesetapu. Ametivõimud olid teadlikud poja psüühilistest probleemidest ja kalduvusest enesevigastamisele. Ometi ei kohaldanud nad vajalikke meetmeid poja elu kaitseks – kui vanglaametnikud avastasid, et avaldaja poeg oli lõiganud läbi oma randmetel veresooned, siis kutsusid nad arsti, panid kätele sidemed, kuid ei jälginud pidevalt isiku seisundit. Arst avastas kohale jõudes, et avaldaja poeg on surnud. Asjaolude uurimine ei olnud tõhus.

EIK viitab kohtupraktikale, mille kohaselt riikidel on kohustus kaitsta isikute elu. Kuivõrd kaasaegses ühiskonnas on isikuid keeruline jälgida ning inimkäitumine on ettearvamatu, on elu kaitsmise kohustuse ulatus tõlgendatav viisil, mis ei pane riigile ebaproportsionaalset koormust. Küsimus on alati ka prioriteetidest ja ressurssidest.