Eesti arstkonna ja arstiteadlaste järjepidevuse aluseks on eelkõige arstiteaduskonna lõpetanute arvukus ning teadmiste tase ning ülikoolide kohustuseks on tagada rahvusliku teadlaskonna järjepidevus ka meditsiini valdkonnas. Arstide koolitusprotsess ei saa olla kogu tervishoiusüsteemist eraldi toimiv valdkond, vaid on selle lahutamatu osa ning sellest tulenevalt sõltuv nii haridus- kui ka tervishoiusüsteemis toimuvast.
1990ndate aastate ekslik seisukoht kõrghariduse rahastamisel hoida kokku suhteliselt kalli arsti- ja hambaarstiõppe arvel on aluseks tänaseni lõplikult lahendamata probleemile – arstiüliõpilaste arv ei ole piisav vajaliku arvu arstide tagamiseks.