Näib, nagu kogu loodava või muudetava seadusandluse ainus eesmärk olekski optimeerimine, kulutõhusus, efektiivsus. Vastuargumendid summutatakse juba tüütuks muutunud retoorilise küsmusega, milliselt realt selleks raha tuleks ära võtma hakata, ja mantraga, et Euroopa ju kiidab. Eesti olevat tubli, Eesti olevat eeskujuks.
Mul on kurb seda öelda ja veel kurvem mõelda, aga mida päev edasi, seda rohkem tahaksin ma Daniil Harmsi kombel küsida: "Millega see kõik lõpeb?", kuid kardan Harmsi vastust: "Sellega oligi kõik lõppenud." Meie oma rahva vanasõnaklassika väidab, et kui lolli kiidad, siis rabab ta end lõhki. Ja selle poole me nõndamoodi jätkates teel olemegi.