Autor: Violetta Riidas • 8. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loeng toimub teisipäeval, 20. novembril 2012. aastal kell 16.15 ülikooli aulas.

Psoriaas on krooniline mittenakkav põletikuline nahahaigus, mille esinemissagedus on kõrgeim Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus haigust põeb 2–3% elanikkonnast. Eestis põeb psoriaasi ligikaudu 42 000 inimest. Psoriaas on haigus, mis ei piirdu ainult lööbega nahal, vaid 10–30%-l psoriaasi põdevatel haigetel esineb kaasuvana psoriaatiline küüntekahjustus ja 5–42%-l haigetel psoriaatiline liigesepõletik. Psoriaasihaigetel esineb sagedamini rasvumist, suhkruhaigust ning kõrgvererõhutõbe, mis omakorda tingib suurenenud riski haigestuda müokardiinfarkti. Lisaks esineb psoriaasihaigetel sagedamini pahaloomulisi kasvajaid. Tänu asjaolule, et kaasuvad haigused psoriaasi põdeval inimesel avalduvad väga varases eas, mõjutab psoriaas haige eluiga. Psoriaas on haigus, mis toob endaga kaasa erinevaid psühhosotsiaalseid probleeme, mistõttu psoriaasihaigetel on tõusnud risk haigestuda psühhiaatrilistesse haigustesse, eriti just depressiooni ja ärevushäiretesse. Kahjuks on psoriaas haigus, millest patsient ei tervistu. Arsti eesmärk psoriaasihaige ravistrateegia koostamisel on saavutada ja säilitada haiguse lööbevabad perioodid, diagnoosida varakult ja ravida psoriaasiga kaasuvaid haigusi ning parandada patsiendi elukvaliteeti. Kui 20. sajandil põhines psoriaasi ravi valdavalt vaid määritavate antipsoriaatiliste preparaatide ja valgusravimeetodite kombineerimisel, siis märksõnaks, mis iseloomustab psoriaasi ravi 21. sajandil, on bioloogilise ravi võimalikkus ja personaalne meditsiin.