Seniajani on meeste huvi spermadoonorluse vastu olnud väga väike. “Võibolla pole meie ühiskond selleks veel valmis, võibolla naised tunnetavad teravamalt seda valu, kui pole võimalik last saada ja seetõttu tunnevad suuremat soovi ja vajadust olla aidata teisi naisi munarakudoonorluse kaudu. Võibolla mehed kardavad ennast testida, kuna ei tahagi teada, kui viljakad nad on,” pakub Sõritsa.
Kas rolli võib mängida ka see, et Eesti on nii väike ja ühel päeval võib oma näoga laps võõra naise kärus mehele tänaval vastu jalutada? “Me saame ainult oletada, kuna reaalselt pole me seda uurinud, kuigi jah, põhjus võib olla ka Eesti väiksuses. Geneetika on väga keerukas ning alati ei ole lapsed oma vanematega äravahetamiseni sarnased. Kindlasti on see perekondlik otsus, kus ka naistel on märkimisväärne roll sõna sekka öelda,” märgib Sõritsa.