Autor: Violetta Riidas • 19. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pea kolm aastat tagasi, üsna samal ajal hea sõbra Raivo Järviga, sai Tarmo Leinatamm neljatähelise diagnoosi – vähk. Öeldakse, et vähki haigestumine muudab inimese kurjaks ja viib lõpuks enesega igaveseks kaasa. Just see ütelus on põhjus, miks Tarmo on otsustanud teisiti elada. Mees on teinud rahu enese, oma mõtete ja lähedaste ning “kaaslasega” – nagu ta piraka ahvena suurust kasvajat nimetab.

Tarmo ei varjagi, et räägib selle naba kõrval laiutava tegelasega iga päev ning lubab talle, et mängib ja dirigeerib jätkuvalt ilusat muusikat. “Mulle tundub, et talle kohe meeldib see,” muigab dirigent, kelle esimene palve loo autorile oli kohtudes - peaasi, et ei tuleks kurb lugu, sest elus on ju nii palju ilusat.