Autor: Kadi Heinsalu • 15. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juunikuus lõpetas taaskord üks lend noori arste. Nii muutus jälle aktuaalseks arstide lahkumise teema ning internetiavarustest võis leida numbreid, mis ilmestasid, kui suur hulk meditsiinitöötajaid on Eestist lahkunud või potentsiaalselt lahkumas. Kommentaaride hulgast võis leida jällegi inimeste nördinud mõtteavaldusi stiilis «Harivad end maksumaksja raha eest ja muudkui pagevad esimesel võimalusel välismaale!», «Jälle nad lähevad parematele jahimaadele!», «Kas suur palganumber on tõesti nii oluline?»

Tundub, et inimestele on jäänud mulje, et suur palk on kõige olulisem ja ka pea ainus põhjus, miks noored meditsiinitöötajad otsustavad pärast ülikooli lõpetamist asuda tööle hoopis välismaale. Tõepoolest on neid, kelle jaoks ahvatlev palganumber on minemise peamiseks põhjuseks, ent enamjaolt osutuvad määravaks muud faktorid. Selle artikliga sooviksin avada laiemale ühiskonnale mõningaid mõtteid, mis võivad valitseda ühe noore peatselt lõpetama hakkava tudengi või juba lõpetanud noore arsti peas. Ma ei saa rääkida töötingimustest, kollegiaalsusest ja töö iseloomust, sest neist asjust pole mul veel piisavat ülevaadet, aga ma saan jagada teiega mõtteid ja kõhklusi ning rääkida võimalikest lahkumise põhjustest noore arstitudengi pilgu läbi ning tuua välja just need aspektid, mis on tulnud välja oma kaastudengitega vesteldes ja arutades.