Huvi mesilaste ja meditsiini vastu süstis Särjesse tema isa, kes ise mesilasi pidas ning arstina töötas. Nii oligi Särjel keskkooli lõpetades elukutsevalikuks plaan A ja plaan B: proovida sisse saada TÜ arstiteaduskonda, kuid kui see ei õnnestu, siis minna õppima mesindust.
Ülikooli sai Särg sisse esimeste hulgas, aga ega mesilasedki kodust kuskile ei kadunud – nendega tuli ikka edasi tegeleda. Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas mesila. Praegu on Särje hoole all juba 100 taru ringis ning meega tegelemine on juba aastaid perele arvestatav lisasissetulek.