TÜ kliinikumi kardio­loog Ilmar Särg on mees, keda jätkub paljudele aladele. Igapäevase arstitöö kõrval on ta viljakas kirjanik, kirjastab raamatuid, kannab hoolt ca 100 mesilaspere eest ning käivitab juba teist korda Tartumaal Peedul algkooli. Ja muidugi on pildi oluline koht ka Särje suurel perel.

Huvi mesilaste ja meditsiini vastu süstis Särjesse tema isa, kes ise mesilasi pidas ning arstina töötas. Nii oligi Särjel  keskkooli lõpetades elukutsevalikuks plaan A ja plaan B: proovida sisse saada TÜ arstiteaduskonda, kuid kui see ei õnnestu, siis minna õppima mesindust.

Ülikooli sai Särg sisse esimeste hulgas, aga ega mesilasedki kodust kuskile ei kadunud – nendega tuli ikka edasi tegeleda. Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas mesila. Praegu on Särje hoole all juba 100 taru ringis ning meega tegelemine on juba aastaid perele arvestatav lisasissetulek.

“Mesilastega on kõige enam tegemist kevadel, kui algab korjehooaeg – siis on vaja tarud üle vaadata ja puhastada. Teine kiire aeg on meevõtuaeg, siis ma võtan tavaliselt nädala töölt vabaks ja tegelen meega. Lapsed on ka abiks,” räägib Särg. Särje Lambri (lamber on lõuna-eesti keeli lepatriinu – toim) talu mett saab osta näiteks Grossi toidupoodidest ja veel mitmest kohast Tartus.

Särg möönab, et mesilindudega tegelemine võtab eelkõige aega kirjutamise arvel ja ega suviti kirjatööks eriti aega ei jäägi. Küll aga talvel.

“Näiteks möödunud aastal tuli kevad hilja ja ma sain rohkem kirjutada. Kasutasin aega ära ja kirjutasin romaani “Tiiu, talu tütrekene”,” räägib Särg. See on lugu ühest mesinikust, kes leiab endale Tallinna heidikute hulgast paarilise, kes tuleb temaga Võrumaale mesilasi pidama.

Kirjutamiseainest leiab Särg otse elust enesest, näiteks praegugi kirjutab ta ühest meditsiini puudutavast probleemist. Enamasti kirjutab Särg lühemaid jutte, kuid tal on ka paar romaani, millest samuti mesindusest rääkiv “Sada aastat armastust” on auhinnatud Tammsaare preemiaga.

Kuidas juhtus nii, et üks arst hakkas äkki kirjutama? “Ma arvan, et kirjutamise soon pärineb vanavanaisalt Rudolf Hanssonilt. Tema oli Sakalas toimetaja, kirjamees, kirjutas luuletusi ja tõlkis. Ka minu isa kirjutas vanemaks saades aina enam, kuid välja anda neid tükke toona ei saanud,” selgitab Särg. Selle vea on Särg nüüd parandanud – tema kirjastus Lambri Raamat on need kirjatööd välja andnud ning üldse kokku on kirjastuselt ca 15 aasta jooksul ilmunud 30 raamatut. “See on suuresti tänu mesilastele, sest ainuüksi kirjastusega on võimatu ära elada,” ütleb ta.

Viimasel ajal on doktor Särg võtnud südameasjaks Peedu algkooli loomise. Õigupoolest teeb ta seda juba teist korda, sest kui Särje esimene laps kooli läks, organiseeris ta koos abikaasa Ülle Särjega Peedule 4-klassilise algkooli. See tegutses tervelt 13 aastat ja parimatel aegadel õppis kooli neljas klassis koguni 56 õpilast. Möödunud aasta sügisel alustasid Särje kaksikutest tütrelapsed kooliteed ning Peedule organiseeriti Tartu Erakooli filiaalina uuesti algkool. Eelmisel aastal õppis koolis 8 last, täna on neid juba 15 ning Särje poja firma ehitab praegu Peedule uut koolimaja. “Usun, et selle aasta lõpuks saab hoone valmis. Ruumi hakkab olema neljale kuni 12 õpilasega klassile,” ütleb Särg. “Mina toetan kooli rajamist rahaliselt.” Jälle mesilased? Jah, noogutab Särg.

Kõige selle juurde mahub ka ilusasti ära Särje kardioloogitöö TÜ Kliinikumis. Iga nädal üks 24tunnine valve, esmaspäeviti ambulatoorne vastuvõtt ja ülejäänud ajal haiglatöö. Päevad algavad 7 ajal ja ei lõpe sugugi mitte hilisööl. “Püüan just varakult magama minna, et välja magada,” selgitab Särg.
Kui küsin, et mis südamearstile oma patsiente vaadates muret teeb, ütleb Särg, et alkoholism.

“Probleem, mis on meil üleriigiline ja millega üldse ei tegeleta. Ma näen seda iga päev, sest pooled meil intensiivravil olijatest on oma südamed ära joonud ning neil on südame rütmihäired või südamepuudulikkus,” ütleb ta. “Alkoholism on probleem, mis läheb meil aasta-aastalt aina hullemaks. Kurb on lihtsalt vaadata inimesi, kes oma tervist joomisega rikuvad…”

Pea kõik teemad, millest Särjega räägime, jõuavad lõpuks välja tema suure pere juurde. Tal on kuus last ja samapalju lapselapsi. Muidugi lööb suur pere kaasa nii mesinduses, kirjastuse juures kui ka kooli rajamisel. Õigupoolest Särje vanemad tütred ongi selle kooli ihu ja hing: vanem neist on kooli kohapealne eestvedaja ning vanuselt järgmine tütar õpetaja. Ka meditsiinihuvi pole Särje lastes kaduma läinud – tema kõige vanem poeg on viimast aastat erakorralise meditsiini resident.

Vanuselt neljas poeg õppis TTÜs elektrimootorite hingeelu, kuid otsustas peale ülikooli minna aastaks Austraaliasse rändama. Vanematekodus elavad veel Särje nooremad lapsed, kellest viimases klassis õppiv tütar on suur muusikahuviline ning kõige noorem poeg tubli õppur Nõo põhi­koolis.

“Ma leian, et pered võiksid olla suured ja et suur pere on normaalne,” ütleb Särg. “Meil aga on suurperedel väga vilets kuvand, sest põhiliselt nähakse neid peresid, kus hakkama ei saada. Samas on palju suuri peresid, kus saadakse väga ilusti hakkama.”

Särje pere on üks selline näide: nimelt on pereisal põhimõte, et lapse kasvatamine ei lõpe siis, kui ta saab 18aastaseks, vaid vanemate kohus on luua lapsele ka iseseisvaks eluks kindel platvorm. “Tuleb teha nii, et laps ei peaks oma elu alustama hiiglasliku eluasemelaenu võtmisega ja seda siis kogu elu n-ö teenindama,” ütleb Särg. Ta ise on kõikidele oma pesast välja lennanud lastele muretsenud elamispinnad, aidanud nad n-ö teeotsale.

Teine Särje kuldreegel laste kasvatamise juures on see, et ta kasvatab neid Eesti jaoks ja Eesti patriootideks.

“Eestis on suurepärased võimalused töötamiseks ja arenemiseks, eriti just noortel. Kindlasti on noorte võimalused siin paremad kui Soomes või Austraalias. Ole ainult tubli inimene ja õpi, ning kõik teed on su ees lahti,” on ta veendunud.