Sotsiaalministeeriumis on jõutud järeldusele, et surmajuhtumite uurimine haiglates ei pruugi olla kooskõlas põhiseadusega ning arstil kui huvitatud osapoolel võib olla liiga lai voli jätta lahkamine tegemata.

- Tihti ei jõuta inimese surma osas selgusele, millesse ta ikkagi suri, kuna tema viimane raviarst lahkamist ei lase teha.
- Foto: Postimees/Scanpix
ERR kirjutab, et kui inimene sureb haiglas, on tema surma liigitamine loomulikuks või mitteloomulikuks (sealhulgas lahangu tegemise otsustamine) ning ametkondade teavitamine surmajuhtumist sageli surnu viimase ravi- või valvearsti otsustada.
Kui arst ei leia, et tema käe all aset leidnud surmajuhtumit oleks vaja täiendavalt uurida või sellest uurimisasutusele või prokuratuurile teatada, siis suure tõenäosusega edasist uurimist ei järgnegi.
Lahkamist tegemata ja välispõhjust leidmata kajastub seesugune juhtum statistikas loomuliku surmana.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sotsiaalministeerium näeb siin huvide konflikti, sest õiguse üldpõhimõte on see, et keegi ei tohi olla otsustaja iseenda asjas.
Loe edasi uudise
algallikast.
Seotud lood
Tänaseks paljude sektorite tööd hõlbustanud AI on jõudnud tervishoidu ning loonud lahenduse, mis aitab arstidel dokumenteerimisele kuluvat aega kordades vähendada. “See pole enam tulevikustsenaarium, vaid reaalselt kasutatav tööriist, mis suudab arstivisiidi põhjal koostada mitte ainult sissekande, vaid ka suure osa vajalikust dokumentatsioonist,” räägib ettevõtte Connected juhatuse liige Kaupo Kuusk.