Foto: Jüri Teras

Regionaalhaigla kaks kanget, arstid Jüri Teras ja Kristjan Kalling, käivad igal aastal arengumaades meditsiinimissioonidel, et aru saada, kuidas suur osa maailmast tegelikult elab.

Täpsemalt, nad aitavad inimesi, kes on ammu usu inimelu väärtusesse kaotanud, seisab Põhja-Eesti Regionaalhaigla ajakirjas.

Miks te juba kuuendat aastat lähete regionaalhaigla ultramoodsast operatsioonikeskusest  kaugele ja võõrale maale varahommikust hilisõhtuni rügama ja veel enda puhkuse ajast?

Kristjan Kalling: Tegelikult on nii, et meditsiinis räägitakse mingitest normaalsetest asjadest. Aga mis on normaalne? Ükskord togisin enda palga kalkulaatorisse, mis näitab, mitme protsendi maailma rikkama inimese hulka kuulud ja tulemusest selgus, et olen 1,8 protsendi rikkama hulgas. Järelikult kõik ülejäänu – kohad, kus ei olegi mitte midagi ehk väljaspool meid, ongi normaalsus. Me elame liigagi hästi.

Jüri Teras: Võib-olla sellepärast me lähemegi, et siin on kõik tingimused olemas. Me ei taha kogu aeg valget kapitalistlikku maailma, tahame mugavustsoonist välja. Missioon, see on sügav ja sisemine tunne, et me peame inimesi aitama.

Kas kasinates tingimustes töötamine arendab ja lihvib oskusi?

Jüri Teras: See on vist umbes selline tunne, et aeg-ajalt tahad sõita autoga, mis on ront ja romu. Hea autoga on ju igav sõita. Aga teises mõttes, eks ta ikkagi väljakutse ole, et lähed oma mugavustsoonist
välja ja vaatad, et on võimalik ka teisiti eksisteerida. On võimalik minna opituppa ja mõelda, et kas pead
vastu ilma tualetti jooksmata või ei pea. Kristjanit me ikka kiusame lastega, ta ei ole ju lasteanestesioloog.

Kristjan Kalling: Jah, see mulle kohe üldse ei meeldi! Viimane kord Etioopias väideti, et tegu on pooleteiseaastase lapsega, kuid tal oli ainult kaks alumist hammast lõikunud, mis peaks toimuma kuskil
pooleaastaselt. Samas, ma ei ole kindel, et käin seal halle karvu juurde saamas. Ega me väga riski peale ka välja lähe, jätame ikka mõne patsiendi vahele, kes silmanähtavalt hingata ei jõua.

Tean, et kuskil Euroopas loetakse kursust nimega primitiivanesteesia, seda propageeritakse eelkõige
sõjaväearstidele ja seal õpetatakse, kuidas teha anesteesiat ääretult nõrkades tingimustes.

Oskus stetoskoopi kasutada ja niisama haigele peale vaadata hakkab kaduma. Minu meelest peaksid kõik
arstid proovima primitiivsetes tingimustes hakkama saada.

Jüri Teras: Minu õpetaja oli doktor Jaan Tepp, kes võib ka köögilaua nurga peal lõigata. Eks püüan kogu aeg endale tõestada, et saan samuti sellega hakkama. Tagasi tulles mõistan paremini, kui hästi meil asjad tegelikult on. Etiooplastel ei ole üldse katust pea kohal.

Seal oli lapsel suur rõõm, kui talle anti tühi pudel ja ainuke kõhutäis päeval oli koolis antav toit… Meie
lapsed virisevad: mina täna kooli ei saa jala minna, liiga külm või mul on vaja paremat telefoni. Lapsed
peaksid sinna kaasa tulema.

Kuidas kohalike meedikutega koostöö on edenenud?

Kristjan Kalling: Nii ja naa. Osas kohtades lihtsalt ei ole meedikuid, nendega on väga head suhted.

Jüri Teras: Palju oleme olnud sellistes külades, kus ei ole kirurgi viimased viis aastat nähtud. Ghanas
on piirkondi, kus inimesed ei ole üldse arsti näinud oma elu jooksul. Oleme ise kaasa võtnud kindad, niidid, maskid, võrgud…

Osa missioonide jaoks oleme ka ise raha kokku kraapinud, praegu meil on välisministeeriumi arengukoostöö raames toetus olemas.

Täismahus intervjuu on loetav PERHi ajakirja käesoleva aasta numbrist 2.