Foto: Raul Mee / Äripaev

Tervisekeskuste ehitamine üle Eesti on väga tore ja õige asi, aga teises voorus esmatasandile mõeldud raha eest Viljandisse uue haiglahoone püstitamine ja sisustamine pole seda mitte, kirjutab Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Samavõrra arusaamatu on, miks hakati juba 2017. a rahastama “tervisekeskusi”, mida pole olemas ei reaalselt ega virtuaal-juriidiliselt. Nende karmide hinnangute seletuseks pöördume tervishoiu algtõdede juurde.

Kakskümmend aastat toimiv perearstisüsteem on solidaarse ravikindlustuse kõrval Eesti tervishoiu teiseks edulooks ja alustalaks ning süsteemi tugevus on õiguslikes garantiides.

Algusest peale on Eestis kehtinud perearstiabi ja eriarstiabi lahusus nii omandisuhete kui tegevuslubade osas. Perearstiabi osutava asutuse omanikeks võivad olla ainult perearstid ise ja kohalik omavalitsus, aga mitte haiglad ega kolmandad isikud. Perearstiabi asutus ei tohi tegeleda eriarstiabiga ja vastupidi – haiglatele ei anta tegevusluba perearstiabi osutamiseks.

Piire on vaja

Jäigad piirid õiguste ja kohustuste osas on suutnud tagada, et perearst (ja tema meeskond) on oma haiget puudutavates raviotsustes võimalikult vaba ja iseseisev ning lähtub haigete tervisevajadustest. Sama eesmärgi täitmiseks ehitati perearstiabi rahastamisele haigekassa kaudu täiesti teised alused eriarstiabiga võrreldes. Pearaha tagab stabiilsuse, sest raha laekub sõltumata konkreetsest raviotsusest ja selle maksumusest. Jälgida pole vaja detailirohkeid lepinguid ja kogu energia saab suunata haigete ravimisele ning tervete nõustamisele.

Selge rollijaotus hoiab tervishoius ära pinged, mis tekivad, kui erinevad ülesanded ja nende täitmiseks olevad vahendid ei ole tasakaalus. Nüüdseks on tasakaal paigast ära nii õiguslikult kui majanduslikult.

Tervisekeskuste ehitamise esimeses voorus said toetust 15 haiglavõrgu haiglat 19-st, kogusummas 23 mln eurot. Selles mõttes õige otsus, et kõik Eesti haiglad oskavad majandada, sest pankrotte pole olnud. Tervisekeskuste tarvis rajatav ja renoveeritav kinnisvara on haiglate omand ja nendel pindadel hakkab opereerima 180 nimistut ehk veerand Eesti perearstidest. Lisaks kinnisvarale on haiglate palgal ka tervishoiutöötajad, kes olid mõeldud iseseisvate tervisekeskuste jaoks – füsioterapeudid, ämmaemandad jt. On ainult aja küsimus, millal antakse haiglatele ametlik õigus osutada perearstiabi ja juhtida pearaha kasutamist. Need on selged sammud polikliinilise arstiabi taastamiseks.

Perearstiabi ja haiglad

Selline areng pruugi sugugi vale olla, kui see toimuks selge plaani järgi ja oleks juhitud üle kogu Eesti ühetaolisel moel. Tulevikus saab osa perearstiabist Eestis olema otseselt seotud haiglatega ja teine osa mitte. Ilmselgelt tähendab see tervikuna kahekiiruselist arstiabi, kus kaotajaks ei ole ei perearstid ega haiglad, vaid haiged, kelle elukohast hakkab sõltuma, kuidas on tema arstiabi organiseeritud ja rahastatud.

Esimeses tervisekeskuste voorus sai toetusi kokku 55% Eesti nimistutest ja 350 nimistu kohta taotlusi ei esitatud. Nüüd teises voorus jagatavast 28 mln eurost on 16 mln suunatud Viljandi haiglale maakondliku tervisekeskuse rajamiseks, mis määruse eelnõus tähistab esmatasandi tervisekeskust samas taristus haiglavõrgu arengukava haiglaga. Päris tervisekeskustele planeeritud 12 miljoniga saavad uued ruumid 60–80 nimistut ja katmata jääb vähemalt 250 ehk kolmandik esmatasandist.

Seejuures meenutame, et esimeses voorus sai Viljandi haigla toetust 1,75 mln eurot, et rajada linna tervisekeskus 14 nimistule. Seega on Viljandi oma tervisekeskuse jaoks toetuse saanud ja nüüd õmmeldakse nööbile mantel külge.

Ei ole mul miskit uue haiglahoone ehitamise vastu ei Viljandisse ega mujale aga seda ei tohi nimetada esmatasandi tugevdamiseks. Või õigemini tohib küll, sest elame tõejärgses ajastus. Ikka on kahju, sest sama raha eest saaks ehitada uued ruumid 80–100 nimistu tarvis kohtadesse, kus seda ilma välise abita ei teki.

Tervisekeskuse kaks määratlust

Alates 2017. a toimub tervisekeskuste lisarahastamine tervishoiuteenuste loetelu alusel. Määrus määratleb tervisekeskust kahel viisil. Esiteks ühtses taristus üldarstiabi osutav juriidiline isik, kus töötab vähemalt kolm perearsti ning osutatakse ämmaemanda-, koduõe ja füsioteraapiateenust. Teise võimalusena võivad tervisekeskuse moodustada ka mitu üldarstiabi osutavat äriühingut või füüsilisest isikust ettevõtjat koos, vastutades tervisekeskusele esitatavate nõuete täitmise eest solidaarselt, ja tehes koostööd iseseisva ämmaemandusabi, füsioteraapiateenuse ja koduõendusteenuse osutajatega.

See teine võimalus kõlab ideena kenasti, kuid ei haaku ühelgi viisil õigusruumi. Eestis on tervishoiuteenuse osutajaks tegevusluba omav juriidiline isik ja ühtegi teist võimalust ei ole.

Võlaõigusseaduse alusel on patsiendi partneriks raviasutus, kellelt saab nõuda nii vajalike teenuste osutamist, pädevate töötajate olemasolu, isikuandmete kaitset ja teiste kohustuste täitmist. Kes on siin patsiendi (solidaarne) partner, kes võtab vastutuse ?

Solidaarne vastutus tuletab meelde pärisorjuse aegu, kui ühe talumehe surma või haiguse tõttu tegemata jäänud teopäevad nõudis mõis sisse külaelanikelt, solidaarselt. Mina küll ei oskaks haigekassa rollis öelda, milliste sätetega leping tagaks kokkulepitud teenuste spektri ja mahtude täitmise, kui üks lüli koostöövõrgustikust välja langeb.

Mida siis teha ? Lihtne – seaduse tasemel kehtestada, et esmatasandi tervisekeskuseks on eraldiseisva tegevusloaga iseseisev juriidiline isik, mille omanike ringi ei tohi kuuluda eriarstiabi osutaja. Ainult nii saab tagada kohustuste täitmise nii haigekassa, partnerite kui ka nimistusse kuuluvate patsientide ees. Õigusselgus on tervishoius väga oluline.