Tööstressi ja ärevust väitis tundvat 83% küsitlusele vastanud õdedest

83,5% õdede liidu tänavu jaanuaris tehtud küsitlusele vastanuist väitis end tundvat tööstressi ja väsimust. Ka toodi välja probleeme puhkepauside ja kolleegisuhetega.

Anneli KannusEesti Õdede Liidu president

Õdede liidu juht Anneli Kannus.
Foto: Wikipedia

Tööstressi ja ärevust väitis oma töös tundvat 83,5% vastanutest. Tööstressi ja ärevuse küsimusele kirjutati lisaks 438 vabavastust ehk kokku pea üheksa (!) lehekülge teksti. Kõige enam toodi stressi põhjustena välja halba töökeskkonda, kehva töökorraldust või ebapädevat ülemust. Küsimusega tegeletakse, kuid organisatsioonikultuuri muutmine on pikaajaline protsess.

Mõned muutused võtavadki kauem aega, mistõttu on oluline muuta kiiremini neid tegureid, mis samuti tööstressi näidikuid mõjutavad. Näiteks mainisid vastanud, et suure töökoormuse põhjus on kiire tempo, ületöö ja asendamisvajadus, kuid sellega käis sageli kaasas ka liigne pinge ja vastutuse pärast muretsemine. Näidetena toodi välja, et õde peab tegema retsepte, sest arst ei jõua, ehkki tahaks teha vaid seda, mille eest ise vastutab, ebavõrdset tööjaotust samade töökohustustega töötajate vahel, valvearsti puudumine nädalavahetusel ning teadmatus patsientide arvu osas.

Töö korraldajal ei ole võimalik suhtumisi ja hoiakuid kiirelt muuta, kuid praktilisi probleeme saab märgata ja töötajaid töö planeerimisel võrdselt kohelda. Vastutuse ja tööülesannete selguse loomist on samuti võimalik tööandja initsiatiivil lahendada inimesi kaasates ning ühiselt arutades ja tööd ümber korraldades.

Koguni 19% vastanuist ütles, et ei saa töö ajal teha piisavalt pause või ei saa neid teha üldse ning vaid 22% vastas, et saab pause teha vastavalt vajadusele.

Suhted ja koostöö

Probleemid kolleegisuhetes ja ning puudulik meeskonnatöö tulid vabavastustest välja mitmel moel. Näiteks kirjeldati, et õdesid ei võeta võrdsetena ja uuendustele seistakse vastu, sest alati on nii olnud. Välja toodi ka ebavõrdset patsientide jaotust, kus näiteks üks õde saab kõik raskemad haiged endale. Samuti mainiti, et pensionieas töötajad ütlevad, et noored peavadki rohkem rabama.

Murelikuks teevad hoiakud, kus teise tööd ei mõisteta ega püütagi. Välja toodi arstide mõistmatus õdede töökoormuse suhtes, näiteks arvavat arstid, et päevaravi patsientidega pole peale ravimi manustamise vaja midagi teha, ehkki ravimi manustamine eeldab analüüside võtmist, kanüüli paigaldamist, premedikatsiooni tegemist, iga 15–30 minuti tagant infusioonikiiruse tõstmist, eluliste näitajate mõõtmist jne. Toodi ka näide, kus arstid õe koormusega ei arvesta ehk näiteks üks õde peab töötama kolme arsti ja nende patsientidega.

Õdede tagasisidest selgus, et patsientide ja nende lähedaste nõudmised ja ootused on tohutult suurenenud, agressiivsete patsientide arv kasvab, keeruliste nõudmistega (nii vaimsete kui füüsiliste) patsiente on järjest rohkem ja just seetõttu on patsiente ühe õe kohta liiga palju. Näiteks toodi vabavastustes välja, et õendushaiglas peab õde üksi toime tulema 30 patsiendiga ja arst käib korra nädalas läbi ning raskete, meeltesegaduses patsientide ohjamiseks pole piisavalt personali, mistõttu kannatavad teised patsiendid.

Õed on mures, et jäävad kahe tule, arsti ja patsiendi vahele, sest mõlemad jagavad oma muret just õega. Sageli on patsient saanud arstilt ebapiisavat informatsiooni või selle unustanud või tahab midagi üle küsida, aga koostöö arsti ja õe vahel pole piisav ja seega ei saa ka õde aidata. Samuti pole arstide omavahelised suhted alati nii head ja seega peab õde nende vahel laveerima. Nii tekivad omakorda järgmised infosulud või möödarääkimised. Isegi kui need ei kahjusta patsienti, teevad need õe töö oluliselt raskemaks, tekitades pinget, mida saaks vältida.

Mida ette võtta?

Kõik on justkui stressis, aga midagi ühiselt ette ei võeta. Kogu stressi ja ärevuse taustal kirjutas 41% vastanuist, et neile ei ole vaimse tervise tuge pakutud, 27% ei tea, kas sellist võimalust üldse oleks ja 7% ütles, et pakutud tugi ei ole usaldusväärne. Oma tööandjalt sai vaimse tervise tuge vaid 24% vastanuist.

Tervishoius rahastatakse vaimse tervise ja psühhiaatria valdkonnas tegutsejate supervisiooni võimalust. Vaimse tervise toe, sh supervisiooni võimalusi tuleks laiendada: esimesena vajaksid supervisiooni erakorralise meditsiini osakondade, operatsiooniblokkide ja kiirabi töötajad. Järgmistel aastatel peaksid lisanduma samalaadsed võimalused ka teistele tervishoiutöötajatele.

Küsitlusele vastanute hulgast oli tervishoiusüsteemist lahkumisele mõelnud 55,8%, tuues peamiste põhjustena välja madala palga, kehva töökorralduse, halva juhtimise, vähese toetuse organisatsioonis ja pideva ületunnitöö. Vastajate hinnangul tuleb eelkõige tegeleda palga ja puhkuse teemadega, seejärel koormusnormide ja palga diferentseerimisega ning kolmandale kohale jäi vaimse tervise toe pakkumise vajadus. Ühtlasi toodi välja, et ka tervishoiutöötajateni võiks jõuda rohkem selliseid toetusi ja tegevusi, mida muudel aladel pakutakse, näiteks kvartaalne sporditoetus, tervisepäevad, hambaravihüvitis ja kohustuslik vähemalt kolme järjestikuse nädala pikkune puhkus.