Psühhiaater selgitab, millal muutub söömine probleemiks
Kas igavusest näksimine või pidev dieeditamine võivad viia söömishäireni? Intervjuus selgitab psühhiaatriaresident Helena Mesikepp, miks söömisharjumused sageli lapsepõlvest alguse saavad, kuidas neid mõjutavad stress, sotsiaalmeedia ja ühiskondlikud ootused – ning millal tuleks tõsiselt mõelda professionaalsele abile.
Küsimustele vastab psühhiaatriaresident Helena Mesikepp.
Intervjuu ajendiks oli Terviseraamatuklubi maikuu raamat Judson Brewer “Näljaharjumus. Miks me sööme, kui pole näljased, ja kuidas seda lõpetada”
Alustame lihtsa küsimusega: kui palju puutute oma igapäevatöös kokku söömishäiretega?
Õpin laste- ja noorukite psühhiaatriaks ning olen pikemalt töötanud Tallinna lastehaigla söömishäirete osakonnas. Lisaks võtan vastu patsiente ka väljaspool residentuuri, söömishäirete liidus. Seega puutun sellega kokku üsna palju.
Kas need probleemid puudutavad ainult lapsi või ka täiskasvanuid?
Söömishäired on universaalsed. Kuigi need avalduvad sageli juba lapse- või noorukieas, on need kroonilised ja võivad kesta täiskasvanueani. Harva tekivad need häired alles täiskasvanuna.
Kuidas defineerida söömishäiret?
See on ebanormaalne suhe toiduga – söömine võtab inimese elus liiga suure rolli. Häirete alla kuuluvad anoreksia, buliimia, liigsöömishäired, aga ka uuemad, nagu ortoreksia või lihasmassi ületähtsustamine.
Kas näiteks igavusest või emotsioonide leevendamiseks söömine on samuti söömishäire?
Selline söömine võib olla seotud impulsiivsuse või tähelepanuhäiretega. Sageli on taustal ärevus või meeleoluhäired – toitu kasutatakse leevendusvahendina. Samuti võivad rolli mängida lapsepõlves õpitud mustrid, näiteks toiduga premeerimine või “taldrik tuleb tühjaks süüa” nõue vanemate poolt.
Kui palju mõjutab keskkond – toiduküllus, kokasaated, trendid?
Seda kindlasti. Taimetoitlus või lihast loobumine võib mõnele olla esmane samm häire kujunemisel. Samuti jõusaaliga seotud valgudieedid noormeestel – need võivad tunduda “tervislikud”, aga varjata söömiskäitumise häiret.
Hetkel kuum
Kas dieedid ise on ohtlikud?
Dieet võib olla vallandajaks. Näeme sageli, et kõik algab soovist natuke kaalu langetada – välistatakse toiduaineid, liigutakse rohkem ja protsess veereb lumepallina edasi. Sealt võib areneda välja tõsisem häire.
Kuidas arendada tervislikku suhet toiduga?
Oluline on regulaarsus – kolm põhitoidukorda päevas. Ei tasu ühtegi toitu täielikult välistada, sest see võib viia isude ja ülesöömishoodeni. Kahetsus ei aita, parem on endale andeks anda ja edasi liikuda.Üks lihtne nipp on enne sööma asumist oodata 10 minutit – vahel kaob isu iseenesest.
Kas lapsed on tänapäeval valivamad sööjad?
Tundub küll. Vähe on peresid, kus süüakse koos. Sageli süüakse üksi, toas, telefoni või arvuti taga. See ei toeta head söömistava ega peresuhete kujunemist.
Millal võiks inimene aimata, et tal on tekkinud probleemne suhe toiduga?
Kui toiduga seotud mõtted võtavad üle, muud tegevused jäävad tagaplaanile ja söömine muutub sundmõtteks. Sageli saavad lähedased esimesena aru, et midagi on valesti.
Kuidas toetada lähedast, kellel võib olla söömishäire?
Ausaltöelda, et oled märganud muutusi ja pakud tuge. Sundimine ei aita. Täiskasvanut on raske spetsialisti juurde saada, aga oluline on mitte survestada, vaid pakkuda mõistmist ja kuulamist.
Millal ja kuidas jõutakse professionaalse abi juurde?
Reeglina perearsti kaudu. Tõsisemate juhtumite puhul jõuavad patsiendid psühhiaatri või haiglaravile. Lastehaiglas kestab statsionaarne ravi vahel mitu kuud ning sellele järgneb tihe jälgimine.
Kas ravimid või operatsioonid, näiteks kaalulangustabletid või bariaatriline kirurgia, on lahendused?
Need võivad olla abiks, aga ainult koos käitumisharjumuste muutmisega. Tabletid ei toimi igavesti ja operatsiooni järel võib magu uuesti välja venida, kui harjumusi ei muudeta.
Milline roll on sotsiaalmeedial söömishäirete kujunemisel?
Väga suur. Noored puutuvad kokku ekstreemsete iluideaalidega ja algoritmid võimendavad seda. Sageli jagavad patsiendid ise ka oma kaalukadu “saavutusi”, mis võib teisi mõjutada.
Millised on ohtlikud tagajärjed?
Alatoitumus võib viia südamelihase nõrgenemiseni ja rütmihäireteni. Oksendamine rikub hambaid. Naiste puhul võib kaduda menstruaaltsükkel. Rasvumise korral tekivad südame- veresoonkonna haigused ja ainevahetushäired.
Milline on sõnum inimestele, kes soovivad abi otsida või toetada oma lähedasi?
Tuleb märgata ja rääkida. Abi on olemas, näiteks Söömishäirete Liidu kaudu. Ja oluline on mõista – toitumisharjumused on muutuvad. Abi otsimine ei ole nõrkus, vaid samm tervema elu poole.
Seotud lood
Ameerika psühhiaater Judson Brewer selgitab värskelt eesti keelde tõlgitud raamatus “Näljaharjumus” põhjuseid, miks söömine muutub sõltuvuseks ja annab nõu, kuidas sellest nõiaringist lahti haakida. Abinõuks ei paku ta dieete, vaid vaimseid praktikaid.
“Äripäeva raamatuklubi” saade on ajendatud terviseraamatuklubi maikuu raamatust, milleks on Ameerika psühhiaater Judson Breweri “Näljaharjumus. Miks me sööme, kui pole näljased, ja kuidas seda lõpetada”.
OECD värskes aruandes „Health at a Glance 2024“ prognoositakse, et aastaks 2050 on Euroopa Liidus (EL) üle 65-aastaseid inimesi juba kolmandik elanikkonnast. Kui lisada sellele elustiiliga seotud riskitegurid ja sotsiaalmajanduslikud erinevused, on selge, et Euroopa peab kiiresti ajakohastama oma tervishoiusüsteeme, et parandada patsientide elukvaliteeti.
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele