Autor: Kadi Heinsalu • 9. september 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Töötute ravimiabi: riigi silmakirjalikkus
Huvitav dilemma on tekkinud töötute ravimiabiga. Riik ei võta ravimitoetust üle, on tõstnud hoopis ravimite hinda tarbijatele ja samal ajal soovitab ravimifirmasid toetusega jätkata, kuigi seadusemuudatuse valguses tuleks sellelt nüüd maksta erisoodustusmaksu. Minu meelest on see väheke küüniline.
Kui ravimifirmad heategevuse juunis lõpetasid ja teatasid, et nad enam ei jätka, visati pall sotsiaalministeeriumile, kes lubas sügiseni aja võtta ja otsustad, kasvõtab vähekindlustatud krooniliste haigete ravimitoetuse üle. Oleks ju loogiline, et haige ravi ei katkestaks, sest tal lihtsalt puudub raha.
Kuid mida tegi sotsiaalministeerium? Kõigepealt tõusid 1. juulist väga paljude ravimite hinnad, kuna muudeti piirhindade ja 50%lise soodustustega ravimite hinnapoliitikat. Riik hoiab nüüd raha kokku, kuid inimene mitte. Tunnetasin seda omal nahal, kui läksin ühte ravimit välja ostma ja mäletasin, et see maksis umbes 240 krooni. Apteeker lehvitas mu nina ees korraks geneerilist ravimit (ka seda käsib seadus) ja siis lasi kiiresti kassast läbi originaali, mis maksis üle 560 krooni. Seega: ravim oli kallinenud.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!