Elust lahkumine kodustes tingimustes on vähihaige jaoks võimalik vaid abistava pere ja hea toetusravimeeskonna olemasolu korral.
Ilus noor naine, olgu tema nimi Kai, suri hiljuti maovähki. Pealtnäha tegi ta seda rahulikult ja lohutas isegi mahajääjaid, kes ei suutnud sellise ebaõiglusega kuidagi leppida. Oma viimased paar kuud eelistas ta veeta kodus pere keskel, selmet jääda kõledate haiglaseinte vahele. Oli neid, kes teda mõistsid, aga ka neid, kes olid veendunud, et surema peaks – nagu sündima – haiglas.
Seotud lood
Viimasel ajal on Eestis taas esile kerkinud arutelu eutanaasia seadustamise üle. Tallinna diakooniahaigla juhataja Jelena Leiburi hinnangul ei ole aga Eesti selleks veel valmis ning enne tuleb panna tugevatele alustele sümptomaatiline ravi.
Vähiravile järgnev taastumine nõuab tõsist meeskonnatööd: alates taastusravi riigipoolsest rahastamisest, väljaõppinud taastusravispetsialistidest ja lõpetades patsiendi enda usuga paranemisse, kirjutas Maaleht.
Lastegastroenteroloogias kasutatakse funktsionaalse kõhukinnisuse klassifitseerimiseks Rooma IV kriteeriumeid (1), mille kohaselt jagatakse patsiendid kahte rühma: lapsed alates sünnist kuni nelja-aastaseks saamiseni ja üle nelja-aastased lapsed.