Ilus noor naine, olgu tema nimi Kai, suri hiljuti maovähki. Pealtnäha tegi ta seda rahulikult ja lohutas isegi mahajääjaid, kes ei suutnud sellise ebaõiglusega kuidagi leppida. Oma viimased paar kuud eelistas ta veeta kodus pere keskel, selmet jääda kõledate haiglaseinte vahele. Oli neid, kes teda mõistsid, aga ka neid, kes olid veendunud, et surema peaks – nagu sündima – haiglas.
Paraku ei lähe sugugi kõigil vähihaigetel nii hästi, et nad saaksid lahkuda kodus lähedaste ja palliatiivse ravi spetsialistide toetusel.