Uurijate sõnul torkab selgelt silma tudengite, residentide ja noorarstide terav kriitika praktika, eriti kliinilise praktika ebapiisavuse kohta. Et negatiivse hinnangu praktikale on andnud enam kui kümne aastakäigu esindajad, on alust arvata, et probleem on süsteemne ega ole käsitletav ajutise reaktsioonina mõne õppesüsteemi osa ümberkorraldamisele.
Esile tuuakse ka seda, et tudengi pädevuste järjepideval kasvamisel saabub ühel hetkel punkt, millest alates võimaldab õppuri vahetum kaasatus tervishoiuteenuste osutamise protsessi omandada tal arstlikke oskuseid efektiivsemalt ning aidata seejuures leevendada tervishoiusüsteemi personalipuudusega seotud kitsaskohti. Eestis on küll varskelt loodud tudengeile võimalus töötada konkreetse tervishoiuteenuse pakkuja juures abiarstina, kuid selle rolli võtmine on suuresti vabatahtlik ja kommentaaride kohaselt on nõudlus tudengite seas nende kohtade järele suurem kui pakkumine. Silmas pidades rahulolematust praktikaga, vajab uurijate arvates analüüsimist, kas ja kuidas saaks abiarstina töötamise võimalust siduda õppekorraldusega selliselt, et kasu sünniks sellest nii tervishoiusüsteemile kui ka enamale arvule tudengeile.