Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
"Ma ei suutnud end õetööst lahti rebida"
Tallinna Saksa Gümnaasiumi kooliõde Svetlana Lorvi-Talisainen on püüdnud kaks korda karjääripööret teha, kuid süda on kiskunud tagasi õetöö juurde. “Vahel peame ära käima, et näha, kui oluline on see, mis maha jäi,” arvab ta.
Kooliõde Svetlana Lorvi-Talisainen on neid viimaseid nädalaid nautinud - ometi kord käib Tallinna Saksa Gümnaasiumi seinte vahel jälle tavapärane õppetöö. “Lapsed annavad koolile elu,” kinnitab ta, “kui nad vahel kipuvadki kõva lärmi tegema, siis ilma nendeta oli koolis kurb olla.”
Eriõdesid on Eestis koolitatud juba 14 aastat, kuid neist on avalikkuses rohkem rääkima hakatud alles viimasel ajal. Kes on eriõde, mida ta teeb, millised on tema karjäärivõimalused, kuidas eriõeks saadakse ja millist rolli ta täidab tervishoiusüsteemis?
Mullune laste koolist eemale jäämine sundis juba siis otsima avaramaid võimalusi koolilaste tervise jälgimiseks. Praegu on kooliõed aktiivselt ametis vaatamata sellele, et lapsi koolis koha peale ei ole.
Ravimite ettevalmistus ja manustamine nõuab täpsust. Professionaalsed süsteemid nagu ravimijaotajad, ravimikandikud ja nädalasüsteemid tagavad, et iga ravim oleks omal kohal ja õige ajal kiirelt ning mugavalt kättesaadav.