Tervishoiuteenuste ohutu osutamine kodus

Selle kõige kõrval tuleb aga mõelda ka nii patsiendi kui ka personali ohutuse peale patsiendi kodus teenust osutades.

Haiglas ravil viibiva patsiendi raviteekond ei lõppe tihtipeale haiglast lahkudes, vaid sageli jätkub ravi ja hooldus kodus. Koduste raviteenuste areng ja rakendamine toetab patsiendikeskset lähenemist, võimaldab patsientidel säilitada iseseisvust ja vastab nende eelistustele saada ravi ja taastuda oma koduses keskkonnas. Selle kõige kõrval tuleb aga mõelda ka nii patsiendi kui ka personali ohutuse peale patsiendi kodus teenust osutades.

Kui haiglas tuleb patsient ravimeeskonna juurde, siis koduteenuste puhul läheb teenuse osutaja patsiendi juurde ehk koju. Koduvisiidil tuleb arvestada ja austada inimese harjumusi, kombeid ning kultuuri. Patsient on oma kodus otsustaja ning tervishoiutöötaja ei saa keskkonda kontrollida samal määral kui haiglas. Seetõttu eeldab ohutu teenuse osutamine kodus patsiendi väärtuste ja eelistuste tundmist, realistlikke ja kokkuleppelisi lahendusi ning väärikuse säilitamist.

Tervishoiutöötaja roll ei piirdu kodus üksnes konkreetse teenuse osutamisega, vaid hõlmab ka keskkonnariskide märkamist, üldist patsiendi toimetuleku hindamist ning individuaalset juhendamist. Koduvisiit ei ole seega ainult kliiniline kontakt, vaid ka oluline patsiendiohutuse hindamise võimalus.

Spetsialistid saavad hinnata, nõustada ja aidata patsienti tema enda koduses keskkonnas tõhusamalt tervist ohustavate riskide osas ning toetada patsienti vajalike muudatuste elluviimisel, et tagada tervise – ja raviplaani täitmine.

Kõige selle kõrval tuleb silmas pidada, et kodu ei ole teenuse ajal siiski neutraalne keskkond, vaid ravikeskkond, mille riskid, võimalused ja vastutusjaotus erinevad oluliselt haiglast. Kui haiglas on keskkond kliiniline ja personal pidevalt kohal, siis kodus osutatav teenus eeldab suuremat rõhku riskide ennetavale hindamisele, kommunikatsioonile ning patsiendi ja lähedaste kaasamisele. Seega sõltub koduse keskkonna ohutus suuresti patsiendi kaasatusest, tema funktsionaalsest seisundist, elutingimustest ja sotsiaalsest toetusest.

Kodus tervishoiuteenust osutav meeskond peab leidma võimalused protseduurid ohutult ja riske maandades teostada. Patsientide ohutuse taseme tagamine sõltumata keskkonnast algab juba visiidiks ettevalmistusel: Mida kaasa võtta? Kuidas ennast ja patsienti kaitsta? Kuidas ja kuhu sättida endale puhas tööpind, vajadusel isegi steriilne laud? Kus riietada ennast kaitserüüsse?

Kodustes tingimustes esinevad suuremad riskid on järgmised: ravimiohutus, kukkumisrisk, füüsiline ohutus, nakkusohutus ja juhiste ebaühtlane mõistmine. Kui patsient ja tema lähedased ei võta raviprotsessis piisavat rolli ja vastutust, võivad need riskid kergemini realiseeruda.

Ravimiohutuse valdkond on üks kriitilisemaid patsiendiohutuse komponente kodus. Pärast haiglaravi võivad raviskeemid muutuda, võib lisanduda uusi ravimeid. Koduses keskkonnas puudub otsene ravimite manustamise kontroll, mistõttu suureneb eksimuste tõenäosus.

Tervishoiutöötaja vastutus hõlmab siin raviskeemi arusaadavat selgitamist, ravimite koostoimete ja dubleerimise riski märkamist, patsiendi tegeliku ravimite kasutamise hindamist ning ravijuhiste kohandamist vastavalt patsiendi võimekusele. Eriti oluline on hinnata, kas patsient mõistab ravijuhiseid ning suudab neid igapäevaelus järgida.

Kukkumisrisk ja füüsilise keskkonna ohutus on väga oluline järgimiskoht, sest kodu kui ravikeskkond sisaldab sageli ohutegureid, mis kliinilises keskkonnas on minimeeritud. Milline on kodus ruumipaigutus, kas liikumisteed on vabad, kas on lävepakud, kas mööbel on stabiilne? Sellisteks teguriteks on ka näiteks ebastabiilsed ja libisevad pinnad, ebapiisav valgustus, liikumist takistavad esemed, sobimatud abivahendid või nende puudumine. Eriti oluline on see eakate ja multimorbiidsete patsientide puhul.

Viljandi haigla koduteenuste osutajate kogemus näitab, et paljud ohutusjuhtumid on ennetatavad varajase riskihindamise ja keskkonna kohandamise kaudu. Tervishoiutöötaja roll ei ole kodukeskkonda “meditsiiniliseks” muuta, vaid märgata ohukohti ning anda realistlikke ja patsiendikeskseid soovitusi.

Füüsiline ohutus- kuigi öeldakse, et minu kodu on minu kindlus, siis ei pruugi see alati kahjuks nii olla. Märgates kodus patsiendi väärkohtlemisele osutavad märke, on vajalik kindlasti sekkuda. Patsiendi nõusolekul saab kohe otse politsei poole pöörduda, samas on tuginedes sotsiaalhoolekande seadusele (SHS §13) hoolekande- ja tervishoiuasutuse töötajal kohustus teatada sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Seejärel saab üheskoos selgitada olukorda ja võtta kasutusele meetmed, mis tagaksid patsiendile ohutu elu kodus.

Ka teenuseosutaja ise peab veenduma enda ohutuses, kui läheb võõra inimese koju. Kuidas võimalikku ohtu minimeerida? Esmavisiit tuleks ka selles osas ette valmistada: uuri suunajalt patsiendi kohta kelle juurde lähed, helista patsiendile ja teavita oma tulekust. Võimalusel mine esmavisiidile kahekesi. Visiidil ärevust ja ohtu tunnetades, mida saab teha: jää ise rahulikuks, protseduure teostades selgita oma tegevuse kõiki samme ette ning enne patsiendi puudutamist küsi selleks temalt luba. Arves ta, et pingelistes olukordades võib liiga paljude küsimuste küsimine tekitada lisapingeid, seetõttu võiksid küsimusi esitada vaid konkreetse probleemi kohta, millega oled patsiendi koju tegelem a läinud. Järgmisel korral mine visiidile juba koos teise spetsialistiga.

Nakkusohutuse põhimõtete rakendamine kodustes tingimustes nõuab tasakaalustatud ja realistlikku lähenemist. Erinevalt haiglast ei ole võimalik ja sageli ka vajalik rakendada samu isolatsioonitingimusi, kuid lihtsate ja järjepidevate võtetega on võimalik nakkusriski oluliselt vähendada. Olulised aspektid on kätehügieeni juhendamine perele, aseptiliste võtete järgimine haavahoolduses ja invasiivsete kateetrite hoolduses, kanüülide käsitlemisel. Tervishoiutöötaja saab anda juhiseid patsiendile ja tema lähedastele, kuidas võimalikku nakkusriski vähendada. Tervishoiutöötaja roll on olla eelkõige juhendav ja toetav.

Juhiste ebaühtlane mõistmine on riskitegur, mida aitab ära hoida patsiendikeskne suhtlus ja selle kvaliteet. Erinevalt haiglast ei ole tervishoiutöötaja pidevalt patsiendi kõrval ning juhised peavad olema talle arusaadavad, meeldejäävad ja patsiendi võimekusega kooskõlas. Teistsugust suhtlustaktikat tuleb rakendada kuulmis- ja nägemislangusega patsientidele ning kognitiivsete häiretega patsientidele. Oluline on patsiendi nõusolekul tema lähedaste kaasamine raviprotsessi.

Viljandi haigla spetsialistid on oma töös märganud, et kodune keskkond avab patsiente paremini kui haiglaseinad. Nad tunnevad end kodus turvalisemalt, mistõttu avavad end rohkem ja tuleb ette, et lõpuks julgevad nad rääkida oma murest, millest varem ei ole kellelegi kõnelenud ning selle tulemusena avanevad hoopis teised tervisemured või probleemid, mis vajavad samuti sekkumist.

Võib öelda, et selge ja patsiendikeskne suhtlus ning usalduse loomine on üks tõhusamaid patsiendiohutuse ennetusmeetmeid kodustes teenustes.

Kui haiglas on patsient pidevalt spetsialistide järelevalve ja hoole all, siis kodus viibivate patsientide puhul on toe ja abi pakkumise osas suurem roll patsiendil endal ja kindlasti ka tema lähedastel. Sageli soovivad nad võtta suuremat vastutust, aga see takerdub teadmiste puuduse ning asjaajamise keerukuse taha. Meil, süsteemis sees olevatel spetsialistidel, on seda isegi raske hinnata, kui vähe me kaasame patsienti raviprotsessi haiglas ja kui passiivses positsioonis ta seal on. Kodus on tal aga vaja kohe täis vastutus võtta, samas siis napib teadmisi ja kohe neid suures mahus omaks võtta on ka keeruline. Siin tulekski appi koduteenus, mis aitaks abivajajal teadmisi järk järgult saada ning seeläbi omavastutust suuremal määral võtta.

Tervishoiuteenuste osutamisel kodus on oluline koostöö erinevate valdkondade ja spetsialistide vahel.

Valdkondade vaates on kõige olulisem koostöö tervishoiu ja sotsiaaltöö sektori vahel. Sotsiaalsed tegurid mõjutavad olulisel määral tervisemurede lahendamist või vastupidi- süvenemist. Seetõttu peavad tervishoiute enuste osutajad tundma lisaks meditsiinivaldkonnale ka sotsiaalsüsteemi, sealhulgas erinevaid abivõimalusi, mida patsiendile pakkuda. Viljandi haigla kodus osutatavatele tervishoiut eenuste meeskondadesse kuuluvad ka sotsiaaltöötajad, kes saavad meedikuid oma teadmiste ja kontaktidega kiiresti aidata.

Sageli on koduteenustel olevatel abivajajatel vaja mõlemat- nii sotsiaal- kui ka tervishoiu teenust. Koos teenust osutades oleks hea olla ühises infoväljas. Kahjuks selleks puudub meil täna ühine infoplatvorm, aga kasutusel on vana hea paber ja pliiats, tegelikult küll vihik abivajaja öökapil, kuhu nii koduhooldaja kui ka koduõde saavad oma toimingutest kirjutada ja vajadusel üksteisele infot jagada. Ka lähedased kasutavad vahest seda info andmiseks. Vihik on üks vahva suhtlusplatvorm!

Tervishoiu arengusuund näitab selgelt, et üha suurem osa ravist toimub koduses keskkonnas. See eeldab ka patsiendiohutuse käsitluse laienemist haiglast kogukonda ning koduteenuste süsteemset arendamist.

Koduteenuste osutajate roll patsiendiohutuse tagamisel on strateegiliselt kasvava tähtsusega. Need teenused võimaldavad varajast riskide märkamist, ennetavat sekkumist ning raviteekonna järjepidevuse tagamist tervishoiu ja kodu vahel.

Ohutu teenuse osutamine kodus ei ole üksnes logistiline lahendus, vaid kvaliteedi ja patsiendiohutuse küsimus. Tervishoiutöötaja roll hõlmab lisaks kliinilisele pädevusele ka riskihindamist, juhendamist, kommunikatsiooni, tõhusat meeskonnatööd ning raviteekonna järjepidevuse tagamist.

Kokkuvõttes on enamiku patsientide soov elada võimalikult kaua oma kodus. Tervishoiusüsteemi ülesanne on toetada seda soovi turvaliselt, väärikalt ja patsiendikeskselt – tagades, et patsiendiohutus ei sõltu ravikeskkonnast, vaid on kõigi raviteekondade lahutamatu osa.