Autor: Triin Tabur • 3. mai 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas eutanaasiale on alternatiivi?
Antiikaja kreeklastele ja roomlastele
tähendas eutanaasia sõnade eu ja thanatos kohaselt „hea surm“ vaikset, rahulikku
ja kannatusteta surma või raviviisi, mille abil saadi haige suremine võimalikult
rahulikuks ja vaevatuks. Nii mõisteti seda aastasadu ka läänemaailmas. Kaasajal
tähendab eutanaasia pigem „armulikku“ tapmist.
Eutanaasiat jagatakse soovitud eutanaasiaks, mis tehakse patsiendi enda palvel ja mida võiks võrrelda aidatud enesetapuga, ning soovimatuks eutanaasiaks, kus patsient tapetakse usus, et surm on patisendile kasulik, kuigi ta ise oleks eri arvamusel ja tahaks elada.
Nii soovimatu kui soovitud eutanaasia jagatakse omakorda veel passiiveks ja aktiivseks. Kui passiivse eutanaasia korral ei alustata vältimatut ravi või vastav varemalustatud ravi lõpetatakse, siis aktiivse eutanaasia korral toimub tapmine mingi konkreetse akti teel (näit. surmava mürgiga).
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!