PRAXIS koos tookordse Maailmapanga
eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi ja 1 kuu enne parlamendivalimisi
ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu
juurde saades

Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga? Paar kuud tagasi ütlesid Lang ja Ligi selle soovi ka otse välja (vt ka EPL 20.02.2007 ja EPL 04.04.2008).
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008. aasta on pöördeline ning on alanud uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul – 14% omaosalust 1999. aaastal on kasvanud 24%-le 2006. aaastal.
2008. aasta teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor – sotsiaalministeerium ja haigekassa kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.
2008. aastal enam ravikindlustuse ülelaekumist ei tule, mis tähendab et „paigalpüsimiseks“ tuleb õige varsti hakata kasutama reserve või siis lisaraha riigieelarvest. Lisame siia juurde ca 10-miljardilise „augu“ soovitud haiglainvesteeringutes ning veel teadmata „augu“ hooldusravi haiglate ja esmatasandi arengukavade elluviimiseks, ning tulemuseks on väga suur probleem.
Kuna eelolevad aastad on Eesti majandusele ja eriti tarbimisest „toituvale“ avalikule sektorile väga keerulised, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata nii palganõudmistele kui ka elanike suurenevatele ootustele. Seega, kui poliitiliselt valitseb liberaalne meelsus ja valijad seda jätkuvalt toetavad, siis saab see raha tulla ainult erasektorist. Omaosaluse piir on jõudnud kriitilise määrani (kuigi Lätis on see isegi veel 2 korda suurem), mistõttu tõenäolisem on erakindlustuse jaoks mahlaka marjamaa tekkimine.
Eesti arstide-õdede palgavõitluse lähtekoht on olnud kõige madalamad suhtelised tervishoiukulud Euroopa Liidus, kusjuures peale meie on ainult Leedus ja Soomes viimase 10 aasta jooksul tervishoiukulutuste osakaal vähenenud. Seda erinevust võimendab Eesti puhul iseärasus, mille kohaselt võrreldes 1995. aastaga on Eesti kõige enam vähendanud kogu avaliku sektori eelarvest kulutusi tervishoiule. Soome ja Leedu on riigi osalust näiteks kasvatanud.
Samas on mul arstide jaoks siiski ka hea sõnum. Julgen ennustada, et maksimaalselt tuleb oodata 5-10 aastat, mil tervishoiukulutused on jõudnud tasemeni, mida täna poliitikutelt nõutakse. Kui poliitikud ei soovi riigi ümberjagamise mehanismi tervishoiu rahastamiseks kasutada, siis lahendab selle „nähtamatu käsi“. Kõige lähem näide selle kohta on Läti, kus avalik rahastamise ebaadekvaatsus tõi süsteemi ulatusliku omaosaluse. Ajaloos suurenes erakindlustuse osakaal, kuigi mitte nii markantselt, Suurbritannias 1990ndatel pärast Thatcheri „raudset“ valitsemisperioodi. Eestis oleme seisus, kus vanaviisi kindlasti enam edasi ei saa.
Halb uudis seisneb selles, et erakapitali tulek tervishoidu võib anda väga erinevaid tulemusi.
Samas toimuv ei pea ilmtingimata halb olema. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kus kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta ja poleks ilmselt ka mõistlik kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. Kasvõi alates PRAXISe poolt 2005. aastal avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise mitte-jätkusuutlikkuse kohta.