Euroopa obsteetrika ja günekoloogia XXI kongressil minu poolt peetud õigusalase ettekande vastukajast ilmnes, et kõikjal Euroopas on arstid mures tervishoiuteenuse osutamisega seonduvate hagide kasvu ja USAs valitseva hagemismaania stsenaariumi Euroopasse kandumise üle.

Milline on hetkel olukord Euroopas ja meil Eestis ning kas on põhjust karta, et ka meil muutuvad hagid raviprotsessi üheks osaks nii, et ütlemine aja ja haavade paranemise kohta asendub tõdemusega, et ainult raha parandab kõik haavad?

16.04.2010. a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud Eurobarometer’ i uuringu „Patsiendi ohutus ja kvaliteet tervishoius“ kohaselt on 39% Eestis küsitletud inimestest või nende lähedastest (Euroopa keskmine 25%) puutunud kokku meditsiini „kõrvalnähtudega“, mille hulka olid arvatud nii haigla infektsioonid, diagnoosivead, kirurgilised vead, ravimitega seotud vead ja meditsiiniseadmete vead. On ilmne, et ainult ühe uuringu pinnalt, mis kajastab ainult patsientide nägemust, ei ole võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi teenuse kvaliteedi osas. Küll aga näitab uuringu see osa, mis käsitleb „kõrvalnähtudest“ teavitamist ilmselt üsnagi adekvaatselt patsientide hoiakuid ja nende käitumist võimalike kvaliteediprobleemidega kokkupuutumisel.

Nimelt enamus nendest Eesti inimestest, kes arvasid, et nendele osutatud tervishoiuteenus oli ebakvaliteetne, ei pöördunud oma probleemiga mitte kellegi poole. Üksnes 23% (seega 39st 9 inimest; Euroopa keskmine 28%, seega 25st 7) teatas võimalikust kvaliteediprobleemist kas tervishoiuteenuse osutajale, konkreetsele tervishoiutöötajale või muu teenuse kvaliteediga tegelevale institutsioonile. Veelgi huvitavam on küsimus sellest, kui suur osakaal inimestest pöördus nõu saamiseks advokaadi poole. Kahjuks ei ole uuringus iga riigi kohta eraldi neid andmeid välja toodud, kuid Euroopa keskmine tulemus oli 15% - seega 7st inimesest, kes kuhugi pöördus, üks pöördus advokaadi poole). Eestis on see protsent ilmselt veelgi madalam ja on ilmne, et kõik juhtumid, millega on pöördutud advokaadi poole, kohtusse ei jõua.

Eeltoodust tulenevalt ei saa hetkel veel väita, et Eestit ohustaks massiline tervishoiuteenuse osutajate ja tervishoiutöötajate hagemine. Samas on selge, et kohtuvaidluste arv selles valdkonnas on kasvanud ja see tõuseb ka edaspidi. Seetõttu on põhjendatud juba praegu tegutsemine selle nimel, et probleeme ennetada ja püüda leida võimalusi probleemide lahendamiseks võimalikult mõistlikul ja efektiivsel viisil ning kõikide osapoolte huve arvesse võttes.

Eelkõige väärib selles kontekstis esile tõstmist Euroopa Liidu 9. märtsi 2011. a direktiiv, mille eesmärgiks on patsientide õiguste tagamine tervishoiuteenuste tarbimisel piiriüleselt. Kuigi direktiiv on suunatud piiriülestele tervishoiuteenustele ja selle adressaadiks on riik, toob selle rakendamine siseriiklikus õiguses tehtavate muudatuste kaudu kaasa üldisemaid muutusi tervishoiuteenuste osutamisel. Riikidel on aega kuni 25. oktoobrini 2013. a siseriiklik regulatsioon direktiiviga kooskõlla viia. Muuhulgas näeb direktiiv ette näiteks kohustusliku vastutuskindlustuse või sellega sarnase süsteemi loomise kohustuse, et tagada kahju hüvitamine patsientidele. Paljudes Euroopa riikides on tervishoiuteenuste osutamisega seotud erialane vastutuskindlustus kohustuslik, Eestis on see seni olnud vabatahtlik. Kuidas täpselt Eesti vastutuskindlustuse aspektist direktiivi rakendab, pole hetkel veel teada.

Enne direktiivi väljatöötamist kutsus Euroopa Komisjon huvigruppe üles avaldama arvamust muuhulgas selle kohta, kuidas peaks olema tagatud patsiendi õiguste kaitse kui tervishoiuteenuse käigus on patsiendile kahju tekkinud. Vastajateks olid liikmesriigid, liikmesriikide kohalikud omavalitsused, rahvusvahelised ja siseriiklikud organisatsioonid, tervishoiuteenuste osutajad, ülikoolid jne. Euroopa Komisjonile esitatud vastused on huvitavaks lugemismaterjaliks erinevate riikide vastutuse süsteemide, nende positiivsete ja negatiivsete külgede, süsteemi rakendamise seniste kogemuste ning asetleidvate arengute kohta.

Enamus vastajatest leidis, et kahju eest peaks vastutama tervishoiuteenuse osutaja ja teenuse osutajad peaksid oma vastutuse kindlustama. Austria pealinn Viin jagas oma positiivset kogemust nn no-fault vastutuse süsteemi rakendamisel ja leidis, et perspektiivis oleks mõistlik no-fault süsteem seada sisse üle-euroopaliselt. Loomulikult ei ole tegu realistliku perspektiiviga lähiajal, kuid kui vaadata ajalugu, tänapäevaseid arenguid ja esimesi samme selle valdkonna õigusliku regulatsiooni harmoniseerimisel, siis ei pruugi sugugi olla tegu utoopilise ettepanekuga.

Rootsis rakendati no-fault vastutuse süsteem 1975; Soomes 1986; Norras on toimunud see järk-järgult, olulisemad muudatused leidsid aset 1988, 2003 ja 2009; Prantsusmaal 2002, Taanis 2004, Austria pealinnas Viinis toimus see samuti etappidena 1997 ja 2003; Belgias 2010. Inglismaal on korduvalt tehtud ettepanekuid no-fault süsteemile üleminekuks (viimati 2003) ja osaliselt on seda ka tehtud. 2010. a. koostas Šotimaa uuringu no-fault vastutuse süsteemide tervishoiuteenuste valdkonnas rakendamise seniste kogemuste kohta teistes riikides, et selgitada välja, kas eksisteeriv isiklikul vastutusel põhinev süsteem on mõistlik asendada no-fault süsteemiga või mitte (siinkohal ääremärkusena, et riigiti on no-fault süsteemid erinevad, enamustes Euroopa riikides on paralleelselt võimalik kahju hüvitise nõudmine teenuse osutajalt/ tervishoiutöötajalt kohtu kaudu).

Ka Eestis on seoses patsiendi ohutuse teemaga hakatud järjest enam rääkima sellest, kuidas oleks võimalik kahe mõneti vastandliku eesmärgi – vigadest teavitamise ning seeläbi nende ennetamise ja patsiendil tekkinud kahju rahalise kompenseerimise – realiseerimine üheaegselt. Kuna võlaõigusseaduse regulatsiooni asendamine no-fault süsteemiga ei ole lähiajal reaalne, oleks hästi läbimõeldud ja korraldatud vastutuskindlustuse süsteem siin kindlasti abiks.

Tulles tagasi huvigruppide poolt väljendatud seisukohtade juurde, väärib tähelepanu ka mitmete vastajate arvamus, et lisaks rahalistele hüvitistele, tuleks arvestada ka muid kahju hüvitamise vahendeid nagu vabandamine, heastamine (nt tasuta teenuse pakkumine), vea kordumist välistavate muudatuste tegemine tervishoiuteenuste osutamise korralduses jne.

Siinkohal juhin tähelepanu, et 31.12.2010 jõustus VÕS § 134 lg 5, mille kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel muuhulgas kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega võimaldab Eesti siseriiklik õigus nimetatud asjaolusid mittevaralise kahju hüvitise määramisel hetkel juba arvesse võtta. Loomulikult ei ole vabandamine sobilik juhtumite puhul, kus viga pole tehtud, samas on igasuguses situatsioonis kohane kaastundlikkus, patsiendi ja tema lähedaste põhjalik teavitamine ning nende küsimustele vastamine. Teavitamine ja patsiendiga tegelemine aitab vähendada konflikti ohtu ja juhul kui asi siiski kohtusse jõuab, võetakse käitumist patsiendiga arvesse hüvitise kindlaks määramisel.

Kuigi tervishoiuteenuse valdkonnaga seotud kohtuasjade arv on kasvanud ja kasvab ilmselt ka edaspidi, näitavad senised uuringud, et patsiendid on kvaliteediprobleemidega advokaadi ja kohtu poole pöördumisel pigem tagasihoidlikud. Meediasse ja kohtusse jõuavad eelkõige raskemate tagajärgedega juhtumid. Tervishoiuteenuse osutajate ja tervishoiutöötajate muret vastutuse ja sellega seonduvate võimalike rahaliste kohustustega seoses võiks leevendada hästi läbimõeldud ja korraldatud kohustusliku vastutuskindlustuse või sellega sarnane süsteem, mille Eesti on piiriüleseid tervishoiuteenuseid puudutavast direktiivist tulenevalt kohustatud lähiaastatel looma. Arvestades seniseid arenguid ja esimesi samme tervishoiuteenustega seonduva vastutuse regulatsiooni harmoniseerimisel pole võimatu, et kaugemas tulevikus peetakse põhjendatuks luua üle-euroopaline no-fault süsteem meditsiinis tekitatud kahjude hüvitamiseks.