Ainult tellijatele

6. juuni 2014

Ainult tellijatele

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ravimiallergia diagnostika on keeruline, eeskätt reaktsioonide mitmekesisusest tulenevalt. Diagnoos ja lähenemine põhineb paljuski anamneesil – kui patsient reageerib väidetavalt paljudele erinevate gruppide ravimitele, siis on tõenäoline kahtlustada pigem pseudoallergiat. Kaasuvate haiguste korral tuleb arvestada ka asjaoluga, et põhihaigus võis suurendada ravimi ennustatavat toimet või kõrvaltoimete riski.

Ravimiallergia korral kasutatakse erinevaid nahateste, vereseerumis antikehade määramist ning vajadusel provokatsioonteste kahtlustatavate ravimite suhtes. Nii vereanalüüside kui ka nahatestide vastus ei ole absoluutne, mistõttu sageli osutub vajalikuks provokatsioontestide teostamine (suukaudsed, intradermaalsed, intravenoossed). Kõigi nahatestide korral tuleb aga alati arvestada antud ravimi suhtes väljatöötatud soovituslikke annuseid, sest liialt kõrge kontsentratsiooni kasutamisel võib tekkida valepositiivne reaktsioon.