Ravimiallergia korral kasutatakse erinevaid nahateste, vereseerumis antikehade määramist ning vajadusel provokatsioonteste kahtlustatavate ravimite suhtes. Nii vereanalüüside kui ka nahatestide vastus ei ole absoluutne, mistõttu sageli osutub vajalikuks provokatsioontestide teostamine (suukaudsed, intradermaalsed, intravenoossed). Kõigi nahatestide korral tuleb aga alati arvestada antud ravimi suhtes väljatöötatud soovituslikke annuseid, sest liialt kõrge kontsentratsiooni kasutamisel võib tekkida valepositiivne reaktsioon.
Diagnostiliste protseduuride valikul ja teostamisel tuleb lähtuda anamneesist ja eeldatava tulemuse saavutamise tõenäosusest, sest ülitundlikkus võib aastatega taanduda, kui puudub kontakt allergeeniga. Uuringute alusel püsib ainult 20%-l tõestatud allergiaga patsientidest allergiline reaktsioon ka kümne aasta möödudes. Samuti ei anna aastate möödudes nahatestid ja vereanalüüsid tõest tulemust (võib olla valenegatiivne). Samas raske hilistüüpi reaktsiooni (DRESS, SJS, TEN või muu eksfoliatiivne dermatoos) korral ei ole lisauuringud vajalikud ega näidustatud, sest võivad vallandada potentsiaalselt eluohtliku reaktsiooni. Selliste reaktsioonide esinemisel on ühene soovitus antud ravimit vältida.