Ühing: Eesti vajab tegevuskava dementsete aitamiseks
Eesti vajab üleriigilist tegevuskava dementsussündroomiga inimeste ja nende hooldajate elujärje parandamiseks. Vaja oleks lisada dementsuse fookusprogramm rahva tervise 2020-2030 arengukavasse vähkkasvajate, insuldi ja HIV/AIDS fookusprogrammide kõrvale, leiab MTÜ Elu Dementsusega.
Ühing, mille juhatusse kuuluvad Ülla Linnamägi, Ivi Normet ja Miret Tuur, viitab ministeeriumile saadetud kirjas UKs ja Rootsis läbi viidud uuringutele, mis on näidanud, et tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi kulud dementsusele on võrreldavad summeeritult kulutustega vähile ja suuremad kui kulutused depressioonile, insuldile, alkoholi kuritarvitamisele ja osteoporoosile.
Seoses rahvastiku üldise vananemisega pööratakse kõigis riikides üha enam tähelepanu dementsussündroomiga kulgevatele haigustele kui kasvavale rahvastiku tervise ja sotsiaalprobleemile. Dementsus põhjustab füüsilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi isikutele ja kogu ühiskonnale. Dementsussündroomiga haigetel on haigusest põhjustatud mälu-, mõtlemise- ja käitumishäired ning süvenev võimetus oma igapäeva eluga iseseisvalt toime tulla. Kuigi dementsussündroom esineb enamasti eakatel ei ole tegu normaalse vananemise protsessist tulenevate muudatustega.
Dementsus on üks peamine iseseisva toimetulematuse põhjusi vanematel inimestel kogu maailmas. WHO andmetel on maailmas dementsusega inimesi 47,5 miljonit ja igal aastal lisandub 7,7 miljonit. Alzheimeri tõve (AT) tüüpi dementsus on kõige sagedasem dementsussündroomi põhjus (üle 60% dementsuse juhtudest) ja sellesse haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega.
Eestis on dementsus aladiagnoositud
Eestis ei ole AT epidemioloogilisi uuringuid läbi viidud, kuid 2012. aasta WHO andmete alusel võib Eestis dementsusega inimesi olla umbes 13 000 ja enam. Kättesaadava statistika (Eesti Haigekassa ja Tervisearengu Instituudi) alusel saab väita, et dementsussündroom on Eestis aladiagnoositud ja -ravitud. 2016.aastal esines 109 Alzheimeri tõve (G30) esmahaigusjuhtu. Psühhiaatrite poolt konsulteeriti 2016 aastal kokku 2319 isikut, nendest olid 748 uued haigusjuhud. Alzheimeri tõve ravijuhendi põhist ravi sai 2017 aasta kolme esimese kvartali jooksul 1909 isikut (658 isikut memantiini ja 1251 donepesiili).
Eesti vajab üleriigilist tegevuskava dementsussündroomiga inimeste ja nende hooldajate elujärje parandamiseks, leiavad Elu Dementsusega juhid.
Tänapäeva arstiteadus ei ole veel võimeline dementsust ravima ja haiguse süvenemist peatama kuigi jätkuvalt toimuvad mitmed kliinilised uuringud selles valdkonnas. Dementsuse ravis on võimalik haigust varakult diagnoosida, et planeerida parim toimetulek haiguse ja eluga, ravida kaasuvaid haigusi, pakkuda parimat teadmist ja tuge haige eest hoolitsemiseks tema lähedastele.
Maailma Terviseorganisatsioon on 2012.aastal tõstnud dementsusega seonduva temaatika rahvatervise prioriteediks ning soovitanud riikidel arendada strateegiaid, et tulevikus toime tulla dementsusega inimeste hooldamisega. Dementsussündroomiga inimeste arv mõjutab rahvastiku elukvaliteeti, seda eriti hooldajate koormatusest ning stressist tekkida võivate psüühiliste ja ka somaatiliste probleemide tõttu. Dementsusega haige perekonnas põhjustab lähedastele ka olulisi lisakulusid.
75% dementsussündroomiga inimestest on kodus
Eestis pakutakse dementsusega inimestele eelkõige institutsionaalset hooldust, samas ei kata see vajadust ja on välja arendamata üleriigiline võrgustik järgmisteks vajalikeks haigete ja omastehooldajate tugiteenusteks: nõustamine ja koolitamine haigusega toimetulekuks, sotsiaalne suhtlus/üritused, tugigrupid, koduhooldus ja, päevakeskused.
Dementsusega isikule on funktsionaalse võimekuse säilitamise seisukohast parimaks kui ta jääb elama endisesse elukeskkonda, mistõttu saab omastehooldajast oluline võtmepersoon, kellel lasub suur koormus ja vastutus.
Erinevate uuringute andmetel hooldatakse kodudes ligi 75% dementsussündroomiga inimestest. Omastehooldajatel, kes panustavad hooldusprotsessi oma aega ja tervist, esineb seetõttu sageli stressi, depressiooni, erinevaid haigusilminguid jne, mis mõjutavad nii nende elukvaliteeti kui ka hoolduse kvaliteeti. Omastehooldajad vajavad asjakohast informatsiooni, sotsiaalset toetust, koolitusi ja nõuandeid, et mõista dementsussündroomi ning seda, kuidas säilitada hooldatava kognitiivset võimekust sel määral, et ta võimalikult kaua osaleks hooldusprotsessis aktiivse partnerina. Mujal maailmas on tulemuslikult rakendatud omastehooldajate jõustamiseks sekkumiskavu, et leevendada stressi, ärevust, läbipõlemist, ennetada terviseriske ning anda teavet dementsussündroomi ja hooldusprotsessi kohta. Erinevate uuringute tulemustes on selgunud, et dementsusega inimeste omastehooldajad vajavad senisest enam ühiskonnapoolset hoolivust, nõustamist ja psühhoemotsionaalset toetust, informatsiooni pakutavatest teenustest, teadmisi dementsussündroomist, hooldusabivahendite kasutamisest, hooldusvõtetest jne.
Omastehooldajaid tuleb toetada
Tuleb panustada nii omastehooldajate ettevalmistamisele/õppele, tugivõrgustiku loomisele (sh sotsiaaltöötajal peab olemas ülevaade hooldaja vajadustest) kui ka pakkuda omastehooldajatele psühholoogilist tuge. Samuti peaks disainima uusi teenuseid ning kasutama omastehooldajate jõustamisel ka tehnoloogilisi abivahendeid, toovad ühingu juhid välja.
Dementsussündroom ei puuduta üksnes haiget ennast, vaid halvendab oluliselt pereliikmete ja hooldajate elukvaliteet. Dementsussündroomiga inimesed vajavad igapäevases kliinilises tegevuses eri valdkondade spetsialistide abi. Kaasata tuleb nii tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Selle haigete rühmaga tegelevad perearstid, eriarstid, kliinilised psühholoogid, logopeedid, tegevusterapeudid, õed jne. Dementsusega patsiendile ja tema lähedastele soovitatakse anda põhjalikku infot haigusest ning õpetada lähedasi haiguse sümptomitega toime tulema. See aitab parandada patsiendi ja lähedaste elukvaliteeti, vähendab nende depressiooni ja koormatust ning lükkab edasi patsiendi hooldusasutusse suunamist. Ravijuhendites soovitatakse lähedastele/hooldajatele tugigruppides osalemist, kuna need võivad lähedase elukvaliteeti parandada. Sotsiaalne toetus suurendab lähedaste/hooldajate heaolu.
Kognitiivne häire halvendab kaasuvate krooniliste haigustega hakkamasaamist, samas somaatiliste haiguste dekompenseerumine kiirendab kognitiivse seisundi halvenemist.
