Autor: Violetta Riidas • 28. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti tervishoiusüsteem on tiksunud päris hästi, meil on seda heaolu veel mõnda aega, aga selleks, et see heaolu tervishoius jätkuks ka 5 ja 10 aasta pärast, peab tegema väga tõsist ajutööd ja plaane ja neist plaanidest ka kinni pidama, sest meil on terve rida asju, mis ei ole jätkusuutlikud ja terve rida asju, mis on tegemata.

Siis ma mõtlesin, et kuna ma tulen arstiteaduskonnast, siis oleks nagu kohane tulla ja öelda omalt poolt, et mis on diagnoos Eesti tervishoiule. Minu diagnoos on selles mõttes võibolla natukene üledramatiseeritud, aga ma väidan, et ta on haige. Ta ei ole nii, et ta täna ära sureks, see ei ole surmahaigus, see ei ole haigus, mis on nohu või luumurd, mis on ravitav ühe tableti või kipsiga, aga see on niisugune asi, mida võiks nimetada ainevahetushaiguseks – suhkrutõbi või kas või HIV-nakkus tänapäeval, mis on ravitavad, kui me seda tunnistame, hakkame sellega tegelema ja siis organism töötab rahulikult edasi. See nõuab planeerimist, nõuab sihikindlust ja kõigepealt muidugi seda, et probleemi tunnistatakse, et haigus on olemas ja sellest ka tänased jutud saavad olema.