Kolm võimalust ravikindlustuskaitse laiendamiseks
Mõttekoda Praxis on valmis saanud Eesti ravikindlustuse tulevikustsenaariumide analüüsi, mis pakub välja kolm võimalust Eesti inimeste paremaks riikliku ravikindlustussüsteemiga hõlmamiseks.
Värske analüüs näitab, et 2017. aasta novembri lõpu seisuga on Eestis ravikindlustamata 120 693 inimest, neist 78 548 on mehed ja 44 837 naised.
Ravikindlustus puudub peamiselt kahel põhjusel: 1) ebapiisav hõive ja sissetulek ning 2) sotsiaalkaitse meetmete ebapiisav katvus ja taotlemine. Ligi pooled (st 615 000) Eesti elanikud on ravikindlustusega kaetud, kuna nad on hõivatud ja nende töiselt tulult tasutakse piisavas suuruses sotsiaalmaksu. Ülejäänud kindlustatud kuuluvad rühma, kellele laiendatakse kaitset (nt püsiv töövõimetus, registreeritud töötus, õppuri või alla 3-aastast last kasvatava vanema staatus jms).
Töötamisega seotud kindlustuskaitse puudumist põhjustavad eelkõige vaeghõive (hõive ja tulu ebastabiilsus ja ebapiisavus), petturlikud töövormid (hõive ja töötasu vormistamine viisil, mis ei anna kindlustuskaitset) ja deklareerimata töö (nt ümbrikupalk, iseendale tööandjate töötasu vormistamine ainult ettevõtlustuluna).
Kindlustuskaitse puudumine võib olla seotud ka erinevate taotlemist takistavate teguritega: elanikkonna madal teadlikkus kindlustuskaitse laienemise keerulistest eritingimustest ja soovimatus või motivatsiooni puudus kasutada erinevaid teisi sotsiaalsüsteemi uksi (nt töötustaatus või töövõimetuse taotlemine), mis kindlustuseni viiksid. Näiteks, ligi 36% uutest töötutest ei kvalifitseeru töötuskindlustushüvitisele ja töötutoetusele, nii ei ole neil motivatsiooni registreerida end pelgalt kindlustuskaitse saamiseks töötuks või tööotsijaks.
Uuringust pakutakse välja kolm võimalust, kuidas elanikkonna riikliku ravikindlustussüsteemiga hõlmatust suurendada.
Ravikindlustuse parameetrite muutmine
Muuta praeguse süsteemi hõive ja sissemakse parameetreid, nii et ravikindlustus laieneks ebakindlalt hõivatutele ja ebastabiilselt deklareeritud tulu saavatele inimestele.
Eesti tööturul on tuhandeid inimesi, kelle ravikindlustuskaitse puudub või on katkendlik ebaregulaarse
tulu või töövormi eripära (sh töövõtuleping, käsundusleping, FIE) tõttu. Kehtiv poliitika ei ole paindlik erinevate töövormide ja -suhete osas ning eeldab vaikimisi püsivat täisajaga hõivet. Nii loob kehtiv poliitika olukorra, kus inimesi, kelle eest makstakse aasta vältel identses summas sotsiaalmaksu, koheldakse erinevalt ravikindlustuskaitse andmisel, sõltuvalt sellest, millises vormis on ta hõivatud või kui püsivalt saab ta töist tulu.
Kui praegu arvestatakse ravikindlustuse kehtimiseks isiku eest makstud sotsiaalmaksu vaid möödunud kalendrikuul, siis poliitikamuutuse järgselt pikeneks see 12 kalendrikuule.
Positiivsete mõjudena võib see muudatus suurendada tööturu paindlikkust ja vähendada struktuurset tööjõupuudust.
Ravikindlustuse taotlemise parandamine
Luua inimeste teadlikkuse tõstmise ja käitumise mõjutamise abil paremad võimalused
ravikindlustuse taotlemiseks.
Hiljuti 3-aastaseks saanud laste vanemad moodustavad ravikindlustuseta inimeste hulgas märgatava grupi (2007–2017 kokku ligi 20 000 juhtu). Ravikindlustussüsteemist välja kukkumise ennetamiseks on oluline suurendada teadlikkust kindlustuse taotlemisest ja leevendada muid käitumuslikke takistusi ravikindlustuse saamiseks.
Üks võimalus on välja arendada teenused, mis aitaksid vanematel kas tööle naasta, tööd leida või ravikindlustust taotleda. Näiteks võiks riik olla lapsevanemate teavitamisel kindlustuskaitse katkemisest olla proaktiivne (teavitus SMS, e-maili teel enne lapse 3-aastaseks saamist, mis tõstaks teadlikkust võimalustest, kuidas ravikindlustust jätkata ning mida teha, et ravikindlustust mitte kaotada).
Samuti on oluline disainida teenuseid ja sekkumisi, mis aitaksid lastevanematel lapse kolmeaastaseks
saamisele eelneval perioodil leevendada barjääre, mis raskendavad tööle naasmist või uue töö leidmist. Kuigi välja pakutud kommunikatsioonilahendused ja teenused keskenduvad lapsevanematele, saab seda kohandada ka neile, kelle ravikindlustuse katkemine on seotud vaegtöö või töötusega.
Universaalse ravikaitse kehtestamine
Asendada praegune süsteem universaalse, kõigile Eesti residentidele kehtiva ravikaitsega.
Soovitused 1 ja 2 adresseerivad kõige suuremaid kindlustamatute alagruppe ja võimaldavad laiendada Eestis ravikindlustuse katvust potentsiaalselt alla 1%. Seega ei ole nende poliitikamuutustega võimalik lahendada elanikkonna ravikindlustusega katmatuse probleemi kuigi ulatuslikult.
Universaalse ravikaitse puhul on tegu põhimõttelise muutusega riiklikkus tervisesüsteemis – riiklikule tervishoiusüsteemile ligipääsuks ei pea inimesed tegema sissemakseid. Õigus ligipääsule tekib muul alusel, näiteks residentsuse staatusega. Muudatus puudutaks otseselt kuni 120 000 praegu kindlustamata inimest. Ravikaitseks oluliselt lihtsamate põhimõtete kehtestamine aitaks leevendada praeguse ravikindlustussüsteemi haldamise kulukuse ja keerukuse probleemi. Kui oluliste kindlustuskatkestustega ja kindlustamata elanikud hakkaksid koheselt kasutama tervishoiuteenuseid samaväärselt samas vanuse ja soogrupis püsivalt kindlustatutega, tingib see vajaduse tuua ravikindlustuse eelarvesse tervishoiuteenuste ja ravimite rahastamiseks lisaraha ning lisaks võib see eeldada muudatusi maksusüsteemis, kuna ravikaitse saamine ei sõltuks vaid tööjõu maksukoormusest.
Ravikaitse universaalne rakendamine ja lahti sidumine sotsiaalkindlustusmaksetest toob kaasa ka mitmeid riski- ja kaalutluskohti, mis puudutavad elanike maksukäitumist ning töötamise ja tulude ausat deklareerimist. Selliseid riske on oluline maandada ja juhtida sobivate käitumisstiimulite ja vastavate poliitikate disainimisega.
Allikas: Poliitikauuringute Keskus Praxis analüüs "Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile — kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?"
