Foto: Andras Kralla / Äripäev

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski vastas eile riigikogu liikmete arupärimisele haigekassa juhtimise muutmise kohta. Minister tõi välja, et haigekassa nõukogu juurde hakkavad edaspidi kuuluma komisjonid, kes menetlevad tervishoiuteenuste loeteluga seotud küsimusi. Nõukogu ülesandeks jääb aga tegeleda finantsküsimustega.

Haigekassa nõukogu on loodud sotsiaalse partnerluse põhimõttel, mis tähendab seda, et selles on pariteetselt esindatud tööandjate esindajad, kindlustatute esindajad ja riigi esindajad. Haigekassa loomisel võeti mudeliks nn sotsiaalse parlamendi mudel, mis tähendab seda, et võimalikult laiapõhjaliselt neid erinevaid rühmasid nõukogu tasemel ka esindada. Sellepärast on nõukogus 15 liiget, millest igal kolmest sotsiaalpartneri osapoolest on viis liiget.

Loomulikult on see olnud teatud mõistlikel põhjustel tehtud valik omal ajal, selleks et haigekassa ja ravikindlustussüsteemi juhtimisel laiemat ühiskondlikku tuge ja eri arvamuste paljusust nõukokku tuua. Teisest küljest, olen oma praktikas näinud, et sellel on teatud miinused. Nõukogu on strateegiliste otsuste ja strateegiliste arutelude pidamiseks natukene liiga suur.

On olnud praktika, et nii tööandjad kui ka kindlustatud on esitanud oma liikmetena nõukogusse inimesi, kellel on selge puutumus tervishoiu või haigekassa otsustatavate punktidega. See on kaasa toonud selle, et väga suurt osa otsustest, mida haigekassas langetatakse, tehakse juhatuse tasemel: nõukogu tasemel nende arutelu ei ole võimalik, kuna see hakkab väga ruttu puudutama ühe või teise konkreetse nõukogu liikme otseseid huvisid.

Nõukogu kaks rolli

Sotsiaalsel partnerlusel põhinev haigekassa nõukogu mudel kätkeb endas kahte rolli üheaegselt. Üks puudutab haigekassa kui avalik-õiguslikku institutsiooni, kus tuleb järgida strateegilisi sihte, st tuleb vaadata eelarvet, tuleb määrata audiitoreid, teostada järelevalvet juhatuse kui kindlustusseltsi juhtimise üle. Ja teiselt poolt see, mida ühiskond eeskätt ootab haigekassa nõukogult ehk siis tervishoiu juhtimine, tervishoiuteenuse osutamine, tervishoiuteenuste pakkumine.

Ma pean ütlema, et nende kahe rolli üheaegne täitmine nõukogus on osutunud suhteliselt selliseks ... no probleemseks lihtsa sõnaga. Üheaegselt tuleb jälgida seda, kas eelarve on tasakaalust ja kas tehinguid teostatakse õigesti. See eeldab teatud kompetentsusega inimesi. See, kas haigekassa hinnakirjas peaksid südamestendid olema ravimikaetud või ravimikatmata, eeldab hoopis teistsugust kompetentsust.

Me oleme olnud olukorras, kus meil on inimesi, kes väga hästi valdavad ühte poolt, aga absoluutselt ei valda teist poolt, kuid otsuseid peavad nad langetama korraga mõlemas ja vastutavad mõlemate vastuste eest ka tegelikult isiklikult ja täielikult vastavalt seadusele.

Laiapõhjalisem kaasamine

Ja sellest tulenevalt on muudatuse põhisfilosoofia viia need kaks rolli lahku. Haigekassa nõukogu teeks tulevikus strateegilisi otsuseid – eeskätt mis puudutab finantsilist jätkusuutlikkust ja jätkusuutlikkusega koos seaduses ette määratud solidaarse terviseteenuse pakkumist kõikidele inimestele. Ja kõik see muu, mis eeldab väga põhjalikku meditsiinilist oskust, see otsus langetataks spetsialistide tasemel. Spetsialistid oleksid kaasatud tulevikus oluliselt laiapõhjalisemalt ja pariteetsemalt oma vastavatesse kogudesse, nii et need otsused oleksid ka mitmekülgsemalt läbi analüüsitud ja spetsialistide tasemel kokku lepitud.

Sellest tulenevalt me pakume haigekassa juhtimisse lisaks juhatusele kaheastmelist süsteemi, kus meil tekiksid nõukogu juurde komisjonid, kes tegelikult menetleksid kõige olulisemat dokumenti ehk tervishoiuteenuste loetelu, mille kinnitab Vabariigi Valitsus, aga mille sisulise sisendi annab praegu haigekassa juhatus. Siin võib analoogia tuua ravimikomisjoniga, kes täpselt samamoodi teeb kaalutletud ettepanekuid selle kohta, milliseid ravimeid lisada soodusravimite nimekirja, milliseid mitte. Sellest tulenevalt nõukogu vaatab, kas need otsused on kooskõlas strateegiliste eesmärkidega ja kas nad on eelarvestatavad ning seejärel esitavad vastavad ettepanekud sotsiaalministeeriumile kinnitamiseks.

Kuidas või millisel viisil need komisjonid täpselt on edaspidi üles ehitatud ja millisel viisil tervishoiuspetsialistid saavad päriselt oma sisendit sinna anda? See on õigustatult tekitanud mitmeid küsimusi, kuna eelnõu tasemel on see selgitus jäänud suhteliselt üldsõnaliseks. Oleme osapooltega seda läbi rääkinud ja tõepoolest, oleme näinud seda – ja oleme valmis seda ka seaduse tasemel täpsemalt fikseerima –, et see ei ole mitte lihtsalt nõuandev kogu, kust tulevad kokku Arstide Liit, Õdede Liit ja Perearstide Selts kokku ning saavad oma ettepanekud esitada, aga siis keegi teine, olgu selleks nõukogu, juhatus või ministeerium, teeb mingisuguseid täiesti teistsuguseid otsuseid. Me päriselt näeme, et see võiks olla see koht, kus sünniks spetsialistide kaalutletud konsensus selles, milliseid uusi protseduure, uusi meditsiiniseadmeid, mis iganes, meie loeteludesse lisada. Me ei taha teha jututubasid, vaid päriselt olulisi tööorganeid, mis annaksid sisulise sisendi haigekassa nõukogu liikmetele, juhatusele ja ka ministeeriumile.

Riigil ei tohi olla enamushäält

Nüüd, oluline on see, et me tahame jätkuvalt pidada kinni sotsiaalse partnerluse põhimõttest, mis tähendab seda, et riigil ei tohiks olla sotsiaalpartneritega võrreldes enamushäält, et riik ei saaks partneritest üle sõita, ja seda me jätkuvalt ka tagame. Meie esialgses plaanis oli luua nõukogu töötukassa nõukogu loogikat pidi. Töötukassa nõukogu teatavasti töötab põhimõttel 2-2-2 ehk siis kaks tööandjat, kaks ametiühingu esindajat ja kaks riigi esindajat. Arutades seda küsimust Vabariigi Valitsuses pidas Vabariigi Valitsus oluliseks, et haigekassas oleks peale rahandusministri ja terviseministri esindatud ka opositsiooni esindaja. Sellest tulenevalt siis oleme teinud ettepaneku lisada riigi poolt ka kolmas inimene, kes oleks ametikoha järgi opositsiooni esindaja ehk siis riigieelarve kontrolli komisjoni esimees.